Vana versus uus mööbel

Kindlasti oled kuulnud lugu vanapaarist: „Mis on teie pika kooselu saladus?“ küsitakse neilt. „Väga lihtne“ vastavad nad, „vanasti ei visatud katkiläinud asja ära, vaid tehti korda!“ Sama mõtteviis kehtis kõige, nii tarbeesemete, rõivaste kui mööbli kohta. Tahan rääkida teile ühe väga isikliku loo:

Kohalikult tislerilt telliti minu vanaema pulmadeks mahukas riidekapp, milles oli kõrge kübarariiul, riputuspuu, palju riiuleid ning allosas kolm sügavat sahtlit. Kapp nägi pere kasvamist ning õigustas kõigiti oma olemasolu Teise Maailmasõjani. Ajal, mil vanaema lastega maapaos oli ja rinne üle küla rullus, külastasid kodu võõrväe sõdurid elamist rüüstades ning Kapi uksetahvlid tääkidega sisse pekstes. Tahvlid said muidugi asendatud ja Kapp jäi eluaegseks pereliikmeks, võttes oma hoole alla kõigi seljariided, voodipesu, lisaks ka lõngad-kangad, mis alles ootasid kleitideks ja kampsuniteks  saamist. See Kapp reisis vanaemaga kaasa ka siis, kui ta viimaks pensionieas meile kolis, varjates siis lisaks muule ka sularaha „sukasäärt“ ja aastatepikkusi kirjavahetusi. Mu ema hoidis oma asju nõukogudeaegses kergehitises. See kandis samuti riidekapi nime, kuid oli hoopis „teisest puust“. Riiulid sõitsid sageli siinidelt maha ja kogu sisu vajus hunnikusse ning tuli uuesti tagasi laduda. Kes teavad, need teavad... Pärast vanaema surma jagasime vanaema Kappi edasi emaga. Kapi konstruktsioon ja tugevad poltühendused olid jätkuvalt parimas korras. Kui abiellusin, kolis Kapp kaasa ning on meid igas uues kodus ustavalt teeninud. Argo on aastatega saavutanud tema kokku- lahti võtmises sellise taseme, et suudab seda lausa üksinda teha. Praegu, majas elades on meil garderoobituba, kuid tütar palub Kappi hoida ajaks, mil ta omaette kolib, sest temagi mõistab pärandvara väärtust.

See oli ühe saja-aastase mööblitüki lugu. Millised on aga Eesti mööbli universaalsed, üldistatud lood läbi aja?  Alustasin oma rännakut 1920-ndatest. Tollane mööbel oli reeglina toekas ja tugev, täispuidust, väärikalt vananev ja väga vastupidav. Miinuseks ehk vast see, et väikestes tubades võis see mõjuda raskepärasena ning liiga tumedana. Kui 1930-ndatel hoogustus eramuehitus ja ka uutes korterites oli lõpuks lahedamalt ruumi, tekkis vajadus rohkema mööbli järele. Algas stiilse funk-mööbli võidukäik. See mööbel oli oma vormilt uuenduslik- funktsionaalne, kuid sisult endiselt kvaliteetne, tugev ja kestma loodud. Materjalideks täispuit või tislerikilp ja väärisspoon. Sama malli järgi vorpisid sõjajärgsed vabrikud sarnaseid kappe, laudu ja toole suhteliselt muutumatul kujul edasi veel 1940-ndatel ja 1950-ndatelgi. Plussid: stiilne, klassikaks muutunud vorm, praktilisus, vastupidavus. Miinused: ajaga tekkivad spoonikahjustused ning tänaseks üsna soolane hind, mis tegelikult veelkord kinnitab tema väärtust. 

Kuuekümnendatel hoogustus linnastumine ja ühtlasi kasvas ka elatustase. Tallinnas hakati ehitama Mustamäed ning väikelinnadeski kerkis massiliselt korterelamuid. Sõja-aja laste põlvkond oli jõudnud täiskasvanuikka. Ühelt poolt soovist moega kaasas käia, teisalt puhtpraktilisest vajadusest täita oma tillukesed korterid õhulise, mittemassiivse mööbliga, algas uus epohh - kerged tugitoolid, neerulauakesed, kõrgete, peente jalgadega vitriin- ja raadiokapid. Materjalideks valdavalt vineer ja spoonitud puitkilp. Plussid: kergesti teisaldatav, omavahel kombineeritav, samas tugev ja praktiline. Miinuseks mõningane masstootmisest tulenev kvaliteedilangus, ajas tekkivad probleemid spooniga. Üldiselt olid kuuekümnendad optimistlik aeg, elu oli ees ja näis minevat üha ilusamaks. Ehkki lapsed olid väikesed ja raha mitte alati piisavalt, peeti lõbusaid koduseid pidusid ja oldi rahul. Ära mahtus kogu maine vara ning ka ööbima jäänud sõbrad- sugulased.

Seitsmekümnendad, kirjumirju tekstiilide, uute mustrite ja materjalide kaskaad, millel ei oskagi lähemalt peatuda.Kaheksakümnendateks oli inimestel kogunenud juba hirmus palju asju. Osteti kõike, mida saadi, vahel vajadusest, vahel lihtsalt igaks juhuks, sest mine tea, millal jälle müügile tuleb. Sageli kujunes asjadest ka staatusesümbol. Oli vaja eksponeerida oma Tšehhi serviise ja leti alt hangitud defitsiitseid raamatuid. Õhuline noorepõlvemööbel ägas kasvava asjade hulga all. Tekkis nõudlus suuremate, mahukamate kappide järele, lavale astusid saepurust sektsioonid ja magamistoagarnituurid. Kõik läikis, nii seest kui väljast, ja üha jätkas täitumist. Kvaliteedist enam eriti ei räägitud, ei sobinud kuidagi. Käibele tuli irooniline väljend: „kolm korda kolida võrdub üks kord põleda“. Sest tõesti, üle paari korra tollaseid sektsioone kokku- lahti enam ühendada ei õnnestunud. Saepuruplaat, puitlaastplaat, uksehinged tulid lahti, kruviaugud loksusid suureks, plastpidemed murdusid ära jne, jne. Muidugi esines siingi erandeid ning kui praegu tagasi vaadata, tundub, et osad sektsioonid, mis toona paika jäid, püsivad tänini ühes tükis ja teenivad ustavalt edasi.

Eriti kui võrrelda neid üheksakümnendatel alanud mdf-ist ja melamiinist  masstoodanguga. Olen oma silmaga Laagna kanalis näinud mööblipoe reklaami: “Kes korra meile tuleb, jääbki käima.“ Ilmselt oli pakkuja taotlus küll natuke muu, kuid sai kõvasti naerda, sest see lause väljendas väga täpselt tegelikku reaalsust. Selline mööbel on küll odav, kuid samas tuleb arvestada, et tal on ka lühike elutsükkel ning tõenäoliselt tuleb ta mõne aja pärast jälle välja vahetada. Sinna valdkonda liigitaksin ka puidutolmust pressitud köögid, kus igast täkkest ja küljekandi äärest pääseb ligi niiskus ning algab inetu ülespundumine. Õnneks on tänaseks leiutatud rida vahendeid, millega seda protsessi pidurdada või vältida. Kui keskkonnasõbralikud need on, on juba teine küsimus. Lõppude lõpuks sõltub kõik sellest, mis nurga alt vaadata. Säästame metsasid maha raiumise eest ja kasutame ära saepuru, mis pärispuidu töötlemisest üle jääb. Taaskasutame ka saepurust tehtud mööblit. Tänase päeva võlu seisneb valikute paljususes.

Nullindatel tundus korraks, et kõik, kel vähegi raha, ihalesid impersonaalset, lausa unifitseeritud moega "modernset stiili", mis kangesti meenutas seda, kust olime äsja pääsenud. Tookord tegi majanduslangus omad korrektiivid ja eestlase talupojamõistus pääses tagasi sõna sekka ütlema.

Tore on näha, et sarnaselt rõivamoele tulevad ringiga tagasi kõikide läinud kümnendite mööblitrendid, igale maitsele midagi. Praegustele noortele on ka 80-ndad uudsed ning põnevad. Lisaks pole kunagi soositud stiilide segamist nii nagu praegu. Põnev on käia inimestel külas, lugeda nende kodu kui orgaanilist portfooliot omanike kohta (meenutagem korraks identseid elutubasid identse Vasara lukuga uste taga…). Kodu annab tunnistust pere huvidest ja reisidest, hobidest ja elustiilist, olles loomulikuks eneseväljendusvormiks. Veelgi toredam on näha, et uus põlvkond lähtub koju mööblit soetades üha enam samast põhimõttest, millest rõivaidki ostes: „kui asi on pidanud vastu eelmise omaniku käes, peab ta vastu veel meilgi!“  Tuulatakse vanavanemate pööningutel ja kuurides, väärtustades ja väärindades sealseid leide. Suureks abiks on ka internet -  mis ühele prügi, see teisele aare. Enam ei dikteeri väline peavool trende, miski pole „must be“ või kui üldse miski, siis isikupära, julgus, loomingulisus, vabadus stiilide segamisel. Elatakse maal ja linnas, talus ja loftis, korterites ja majades, uutes ja vanades. Ostetakse uut mööblit ja vahetatakse ringiratast vana. Vanad asjad saavad võrdselt uutega võimaluse, kuhjad jäätmejaamades kasvavad varasemast aeglasemalt. Valikute paljusus loob vabaduse tunde. Võin, kuid pole sunnitud ei uut ostma ega vana taaskasutama. Isikupärane kodu on 21 sajandi uus inimõigus, pole tarvidust ühegi välise vooluga kaasa minna. Oleme ju erinevad, seega on loomulik kui ka meie kodud on erinevad. Lõpetuseks soovitus: kogu mööbliteemat võiks võtta kui toredat mängu, pidevat muutumist ja katsetamist, et kõige praktilise ja vajaliku juures ikka säiliks ka mängu ilu.

Aitäh lugemast!

Kui sul on oma lugu või tekkis mõtteid, mida sooviksid jagada, siis kasuta kommenteerimise võimalust artikli all!